õuduslugu

Tudengitel algab uus loengusari, mida viib läbi üks tragi, ca.35-aastane naisterahvas. Jah, ja kohe esimese loengu esimestel minutitel selgub, et tegu “vägagi tragi” naisterahvaga, kes neile juba sissejuhatuses ära ütleb: “Teie olete siin tudengid, ja mina olen õppejõud- järelikult ei ole teil mõtet minuga siin vaidlema hakata. Kõik asjad on nii nagu MINA ütlen!”

Nagu noor seersant

Ühele tudengile meenutab see hirmsasti sõjaväes nähtud noort seersanti, kes rivi ees olles kunagi samal moel üritas sõduritele “muljet avaldada” öeldes : “Kui mina ütlen, et krokodillid lendavad, siis nad ka lendavad. Madalalt ja aeglaselt, aga lendavad!”

Selle suurepärase sissejuhatuse peale tekib auditooriumis olukord, kus tudengitel tekib õppejõu suhtes kerge kahtlus. Ja see kahtlus leiab järk-järgult esinemise edenedes ka kinnitust. Nimelt kipub õppejõud igal võimalikul hetkel üleolevalt käituma ja kummalisi kommentaare loopima.

“Te olete ju lollid…”

Kui keegi temalt midagi küsib, pööritab ta mõnikord silmi justkui andes märku “Oh, no mis küsimus see veel on?” Teisele esitatud küsimusele ütleb ta tõredal häälel vastuseks: “No ma rääkisin sellest juba, mitu korda ma seda teie arust üle pean kordama?”

Täielik šokk saabub korraks auditooriumisse siis kui õppejõud mingit teemat lahti seletades ütleb “Ah, aga te olete ju alles lollid tudengid, te ei peagi sellest aru saama.” Viimane tilk tudengite karikasse langeb siis kui õpetlane kellegi tudengi küsimuse peale järjekordselt silmi pööritab ja sel korral käega lüües veel ka “Pfffff….” teeb.

Kambakas on tulemas

Kõige selle tõttu otsustavad tudengid peale esimest päeva õppejõule “kambaka” teha. Nii hakkavadki nad järgmisel korral mõttetult vahele segama ja küsivad kõiki asju 5 korda üle. Vahepeal ütlevad: “Korrake palun- teie diktsioon on üsna segane ja me ei saanud sellest aru”.

See kõik ajab õppejõu üsna närvi ja ta hakkab tudengite peale kärkima. Tudengid teevad süütu näo ja ütlevad viisakalt vastu: “Andestage palun, aga miks te meie peale karjute?”

Sedaviisi see olukord seal muudkui kerib ja kerib kuni lõppeb sellega, et naisõppejõud tormab auditooriumist minema ja jookseb juhtkonnale kaebama. Edaspidi hoiatatakse kõiki teisi esinejaid selle kursuse eest öeldes “Tegu on väääääga raske grupiga, ole ettevaatlik”. Millegipärast aga ükski õppejõududest ei saa kunagi aru, millest need hoiatajad räägivad kuna see grupp paistab olevat just täpselt sama äge nagu kõik ülejäänudki.

Selle loo lõpetuseks küsin ma sinult kaks küsimust. Esiteks- kes sinu arust olukorra tekkimises süüdi oli? Ja teiseks- anna palun märku, mida sul sellest loost avaliku esinemisega seoses õppida on! 😉

Üks asi veel- saatke mulle palun ka omadest kogemustest pärinevaid “õuduslugusid” või lihtsalt toredaid esinemisega seotud lugusid.

Vaata ka neid postitusi

Esinemise päevakava

Päevakava kõige tähtsam osa?

Sissejuhatus on esinemise puhul üks ütlemata tähtis asi. Hästi tehtud sissejuhatus tekitab kuulajates huvi ja soovi sind edasi kuulata. Samas – paljud sissejuhatused on küll sellised, mille peale kuulajad juba alguses mõtlevad “Pagan, paistab mingi…
Loe edasi »
Jutuvestja

Hea esineja peab olema väärt jutuvestja

Hea loo rääkimine annab esinejale väärt võimaluse publikule oma sõnum edasi anda, see nende peas kasvama panna ja tõenäoliselt ka kuulajate arusaama ühe või teise asja kohta muuta. Kuiva ja igavat esinemist ei naudi keegi,…
Loe edasi »