Ühel ilusal septembrikuisel päeval mõned head aastad tagasi pidi mul kenal õhtupoolikul ühes ilusas Eesti linnas järjekordne loeng toimuma. Kuivõrd muud päevased tegemised oli liialt oma aega ära võtnud, siis oli söömine millegipärast unarusse jäänud. Ise arvasin, et sellest ei ole eriti lugu kuna “küllap bensiinijaamast saab hot-dogi või midagi”.

Niisiis, mõeldud-tehtud. Esinemiseks sobivad riided selga, autosse ja minema. Tegu oli väga sooja ja ilusa päevaga, seega kõlbas selga panemiseks väga kenasti üks hele, lühikeste käistega triiksärk.

Ole oma soovidega ettevaatlik

Tee pealt võtsin kiire hot-dogi, mida autos käigu pealt sööma asusin. Sel korral oli sinna ohtralt majoneesi-ja ketšupit laksatud. Niipea, kui ma seda sööma asusin, mõtlesin omaette “Kui nüüd rinna peale peaks tilkuma, on küll väga tore lugu”.

Oled sa kuulnud Vana-Hiina mõttetera “Ole oma soovidega ettevaatlik- need kipuvad täituma?” Paljud arvavad, et see käib ainult heade soovide kohta, mina aga olen ammu juba avastanud, et see käib kõigi sinu mõtete kohta. Igatahes, minut peale eelpoolmainitud mõtet avastasin ma oma särgi esiselt ühe ilusa ja suure punase laraka. Otse rinna peal nagu mõni medal.

Mida sa teed või oled kui kodust oled sa 45km eemal, vahetussärki ei ole ja loeng on ca tunni pärast algamas? Kui muud ei aita, siis rohke vesi otse pudelist ikka aitab. Nii ma seisin seal teepervel ja nühkisin oma särki. Punane larakas muutus pea nähtamatuks, ainuke probleem seisnes nüüd sellest, et pool rinda oli märg…

AGA: nagu öeldud, tegu oli ilusa ja sooja päevaga, mis võimaldas mul päikese käes ennast kuivatada. Kui loengu toimumise kohta kohale jõudsin, oli särk juba kuiv ja “medal” pea nähtamatu. Maja perenaiselt küsisin igaks juhuks üle, et kas ta “medalit” mu rinnal näeb. Ta vastas, et kui ma ise poleks tähelepanu osutanud, siis ei ole tähele pannud.

Järgmisel nädalal võtsin selle ka sealsamas loengus jutuks ja küsisin tudengitelt, kas keegi eelmisel nädalal mu rinnal medalit nägi. 15-st tudengist oli õnneks ainult üks seda tähele pannud…

Mida ma sellest õppisin?

Aga mida ma sellest loost õppisin? Eelkõige taasveendusin selles, et kunagi ei tohi oma ettevalmistust viimasele hetkele jätta. Lisaks tasub sul meeles pidada, et sarnaselt minu juhtumile tasub sul alati omale piisavalt aega varuda- see võimaldab sul võimalike tekkivate probleemidega tegeleda ENNE esinemist, mitte oma esinemise ajal. Olgu selleks probleemiks siis “medal rinnas” või tehnika/ ruumiga seotud mured.

Teiseks õppisin seda, et teise linna esinema minnes tuleb igaks juhuks alati kaasa võtta midagi, mida särgile peale tõmmata. Ja see ei pruugi alati olla ainult” medali” varjamise eesmärgil…. On ka teisi põhjuseid, millest ma ühes järgmises samateemalises “õudusloos” räägin.