Saadan Sulle 7 esinemisega seotud õppetundi, mida iga esineja teadma peaks
Hoian Sinu andmed 100% kaitstuna. Ka minule ei meeldi spämm! Meie privaatsuspoliitika
Sa võid olla ainuke inimene maailmas, kes täna seda räägitavat teemat valdab, aga aju esitab ikkagi enne esinemist paanilise küsimuse „Aga mis siis kui midagi valesti läheb?“ Mida vähem esinemiskogemust sul on, seda rohkem sinu aju sel teemal sõna võtab.
Seega, kuidas oma esinemisoskusi arendada? Esinemisoskuste arendamise parim moodus on see, et sa esined nii tihti kui võimalik. Esinemisvõimalusi saad endale leida tööl (koosolekud), perekonna ringis (nt sünnipäevad ja tähtpäevad) või sõprade seas (nt. väike toost).
Tänases postituses toon välja 6 head moodust selle kohta, kuidas oma esinemisoskusi arendada. Kui neid tulevikus kasutad, siis näed ka, et edu saavutamine on oluliselt lihtsam.
Nii klišee kui see ka ei ole, siis kõik algab eneseusust. Kui sa ise ei suuda uskuda, et sa seal lava peal hakkama saad, siis miks peaksime meie sinusse uskuma. Nagu ma siin järgmistes peatükkides kirjeldan, siis kõik, mida sa laval teed tuleb sulle bumerangina tagasi. Kui soovid oma esinemisoskuseid arendada, siis üks tõsine koht, millega sa tegelema peaksid oled sa ise.
Lugu 1: Kui ma olin umbes viie aastane, siis ma veel ei kartnud hiiri. Ei kartnud ka rotte ega mutte. See kõik muutus päeval kui ma läksin koju ja minu kallis ema oli osanud ennast meie pisikesse kahetoalisesse korterisse ära peita. Minu otsimise peale selgus, et kuna köögis on üks surnud hiir lõksus, siis ta ootas kedagi, kes selle sealt välja võtaks ja ära viskaks.
No mida siin ikka karta! Nii ma läksin kööki, võtsin selle hiire ja avastades kui nunnu loomaga on tegu hakkasin ma lõksu käes hoides magamistoa poole minema. Minu suureks ootamatuseks ei reageerinud ema nii nagu ma ootasin vaid vastupidi – ta sattus paanikasse ja hakkas hirmunult röökima. Sest vaata – kui ma enne veel ei maininud, siis minu ema hiirte kartuse tase on selline, et ta röögib ka surnud hiirte peale.
Nojah, ilmselt oli see mulle tol ajal veel uudiseks, sest tema käitumine ehmatas mind nii väga, et selsamal hetkel pillasin selle lõksu koos surnud hiirega ja lidusin ema juurde. Tulemus: sellest ajast alates olen ma veendunud, et hiired on nii kohutavad elukad keda peab kartma isegi siis kui nad surnud on.
Tänasel päeval käitun ma hiirtega nii nagu enamik inimesi tegeleb avaliku esinemisega. Teisisõnu: kui keegi pakub mulle võimalust vabatahtlikult nendega kohtuda, siis ma viilin ära.
Näide: kui ma jalutan mööda koridori ja mulle jalutab vastu hiir, siis on mul sisuliselt kaks võimalust:
Mina valin muidugi variandi nr. 2. See tähendab, et kui mul on hiir lõksus ja sina oled mul külas, siis ma palun sinul see lõksust välja võtta. Või ootan, et mu kallis naine tuleks koju ja selle probleemiga tegeleks.
Ilmselt said selle teema sissejuhatusest aru, et hiirte kartus on mul õpitud hirm. Aitäh, kallis ema, et sa selle kasuliku omaduse mulle edasiseks eluks kaasa andsid 🙂
Sarnaselt hiirte (ja ämblike jms elukate) kartusele on ka esinemishirm suures osas õpitud hirm.
Näide: Lasteaialapsed esinevad hea meelega. Mäletad ju küll lauseid stiilis “Issi, issi – me saime täna laulda ja tantsida”. Pane tähele, et mitte kõik lasteaialapsed ei tee seda vabatahtlikult, aga sellest vanusegrupist leiad sa kõige hõlpsamalt kellegi, kes vabatahtlikult lavale tuleb.
Järgmisena saadetakse meid kooli ja seal tehakse meile ruttu selgeks, et esinemine on üks kole asi. Kui sa mind ei usu, siis meenuta, kuidas põhikoolis kutsuti keegi tahvli ette mingisugust keerulist võrrandit lahendama. Ilmselt ei olnud see õpilane eriti tähele pannud, mistõttu lahendus ei tulnud eriti hästi välja. Mida tegi see (kehv) õpetaja? Hakkas näägutama teemal “Mati, kuidas sa siis aru ei saanud? Ma ju pool tundi selgitasin…”
Mida tegid selle näägutamise ajal teised õpilased? Itsitasid. Andes sellega Matile ilmselge sõnumi, et teiste ees ebaõnnestumine on midagi väga taunimisväärset ja selle tulemusena võib naerualuseks sattuda. Lühidalt öeldes: esinemine on üks kohutav tegevus.
PS! Täpselt selle sama sõnumi said ka kõik need, kes tahvli ees kogeleja üle itsistasid.
Senikaua kuni sa oma esinemishirmuga ei tegele, jäädki sa seda paaniliselt kartma. Mida rohkem kogemusi sa saad ja mida rohkem sa erinevates olukordades esined, seda enesekindlamaks sa muutud.
Järgmises peatükis (Muuda oma suhtumist) toon ma välja need peamised asjad, millesse sa oma suhtumist muutma peaksid. Kui seda suudad teha, siis järelikult on juba ka selles teemas räägituga ka lihtsam ennast samastada. Seega:
Pea ikka meeles, et liigne muretsemine on nagu kiiktoolis istumine. See annab sulle tegevust, aga edasi sind ei vii. Kui soovid oma esinemisoskusi arendada, siis alusta sellest, et hakkad lõpuks ometi endasse uskuma.
Üldiselt on nii, et kui kellegi käest küsida, kas talle esineda meeldib, siis vastus on „ei“. Kui sealt edasi uurida, et miks ei meeldi, saame tavaliselt vastuseks „See on nii ebameeldiv.“ Ja kui siit omakorda soovida täpsustust, et mis täpsemalt sealjuures ebameeldiv on, siis vastuseks saame „Ei tea. Lihtsalt ei meeldi.“
Selline suhtumine sind aga esinemise puhul edasi ei aita vaid vastupidi, tekitab hoopis täiendavat esinemishirmu. Kui soovid oma esinemisoskusi arendada, siis esimese asjana peaksid alustama oma suhtumise muutmisest.
Pea meeles, et täiuslikku esinemist ei ole olemas
Vähemalt esineja jaoks mitte. Oma avaliku esinemise koolitustel näen üsna tihti, kuidas peale esinemist asjaosaliselt küsides “Kuidas läks?” saan vastuseks “Väga kehvasti”.
Esinejana paned ise tähele kõiksugu apsakaid, mida oma arust tegid; mäletad, mida rääkimata unustasid jne. Kui ma aga sedasama küsimust nüüd kuulajate käest küsin, siis enamasti ütlevad nad vastupidist, st “Millest sa räägid? Väga hästi läks!” Seega: ära keskendu täiusliku esinemise tegemisele – sa oled parem, kui sa ise arvatagi oskad. Loe lisaks veel ka seda lugu siin.
Pea meeles, et kõik trumbid on sinu käes
Juhul kui sa vähegi oled ennast esinemiseks ette valmistanud, siis tasub oma tehtud töösse uskuda. Kui tööd teed, siis saad ka palka. Ja palgaks on selle teema kontekstis korralik esinemine.
Kui sa oled korralikult ette valmistanud ja sealjuures ka auditooriumi analüüsi ära teinud, siis tead, mida kuulajad sinult ootavad ja oskad neile sellest lähtuvalt oma esinemisega ka kasu pakkuda.
Kõik, mida sa laval teed, tuleb sulle bumerangina tagasi. Seega – kui oled oma suhtumise esinemisega seoses paika saanud, on aeg muuta oma suhtumist kuulajatesse.
Kuulajad ei saa enamasti aru, et sa närvis oled
Mõtle esinemisel tekkida võivatele sümptomitele ja sa näed, et need on ju tegelikult sisemised, mitte välised. Ehk teisiti öeldes: kui sa ise tunned, et sinu keha teeb seespool kõiksugu aeroobikaharjutusi, siis kuulajate jaoks see enamasti välja see ei paista.
Nii ei ole ka mõtet muretseda selle pärast, kas kuulajad sinu närvilisusest, värisemisest jms aru saavad – enamasti ei saa. Ja kui nad tabavadki sind kergelt närvilisuselt, siis mitte keegi ei tee sellest numbrit. Kõige selle pärast ei tasu ka oma esinemist närvilisuse pärast vabandamisega alustada.
Tavapärane arusaam on see, justkui kuulajad sooviksid seda, et sul kehvasti läheks. Tegelikkuses on aga vastupidi – kuulajad on sinu kõige suuremad liitlased, sest kui sina oma esinemisega ebaõnnestud, siis on ka nemad ebaõnnestunud.
Sa ei usu mind? No aga mõtle siis sellele nii: kui mitmele esinemisele oled sa kuulajana läinud mõeldes „Ma loodan, et see on täielik jura! Ma loodan, et ta tapab meid kaks tundi PowerPointiga. Vot siis on üks hea päev!“
Ei! Tänasel päeval oleme me halbade esitlustega nii harjunud, et kui sa kedagi kuulama lähed, siis sa loodad „Jumal, kui sa olemas oled, siis tee nii, et see natukenegi huvitav oleks! Ma rohkem ei julge paluda.“
Seega jäta ikka meelde, et enamasti soovivad kuulajad soovivad näha sinu edu, mitte sinu põrumist. Juba see peaks sinus enesekindlust tekitama. Kuulajad vaatavad sind sellepärast, et sa pakud neile huvi, mistõttu võta nende tähelepanu all olemist suure komplimendina.
PS! Jah ma tean, et on olemas erandeid. Kui sa oled poliitik erakonnast X ja sinu kuulajad on erakonna Y toetajad, siis on vastuolu sisse kirjutatud. Aga sellisel juhul ei tohiks sa ju sellest suhtumisest ka üllatunud olla.
Suhtu oma kuulajatesse kui vanadesse tuttavatesse
Soovitan sul vähemalt tund aega enne oma esinemist kohale tulla ja end kuulajatega tuttavaks teha. Suhtle nendega juba enne oma esinemist (nt small-talki kasutades). Kui sa suhtud oma kuulajatesse kui vaenlastesse, siis teed ise kõne pidamise enda jaoks kordades raskemaks. Mida muhedam sa seal laval oled, seda rohkem annavad kuulajad sulle ka andeks.
Juhul kui sa igal hetkel üritad oma kuulajatele muljet avaldada, siis sellisel juhul keskendud sa valele asjale. Sa peaksid keskenduma hoopis sellele, kuidas sa oma sõnumi võimalikult lihtsas, arusaadavas ja nauditavas keeles edasi saad anda nii, et kuulajatel sellest ka kasu on.
Kui sa keskendud mulje avaldamisele, siis keskendud sa iseendale ja seepärast paned ka tähele kõiksugu pisivigu, millest keegi teine arugi ei saa. See omakorda tekitab aga ebakindlust.
Ilmselt oleme me kõik kohanud esinejaid, kes räägivad millestki, mis kõlab kui eesti keel, aga aru ei saa eriti mitte millestki. Teisisõnu: jutt on liialt keeruline.
Või siis hoopis olukord, kus esineja räägib liialt elementaarsel tasemel ja selle kuulamine on masendavalt igav. Veel hullem on see olukord, kus esineja räägib asjadest, mille vastu kuulajad grammigi huvi ei tunne.
Auditooriumi analüüs annab sulle võimaluse oma kuulajate tausta kohta võimalikult palju eelinfot koguda. Sellele infole tuginedes saad sa oma sõnumi ette valmistada nii, et see lähtub sinu kuulajate huvidest, vajadustest ja ootustest. Kui soovid oma esinemisoskusi arendada, siis pead meeles pidama, et korralik kõne ettevalmistus hõlmab ka seda, et viid ennast kuulajate taustaga kurssi.
Mõned peamised asjad, mida oma kuulajate kohta välja võiksid uurida:
Need on ainult mõned küsimused, mida sa oma kuulajate kohta esinemist ette valmistades välja võiksid uurida. Olen auditooriumi analüüsi kohta pikema artikli kirjutanud siin.
Seega, kui soovid oma esinemisoskusi arendada ja paremaks esinejaks saada, siis pead arvestama sellega, et edu saavutab ainult see, kes tublisti tööd teeb.
Seda ka siis kui midagi sinu arust kehvasti välja kukub. Kui keerasid käki kokku, siis viska selle kulul nalja ja kuulajad naeravad sinuga koos. Positiivsed emotsioonid loovad alati hea keskkonna ja sõbraliku suhtumise. Ja kui sa enda äparduste üle veel ka nalja suudad visata, siis seda enam. Head esinejat iseloomustab ikka see, et ta suudab ka kehvade olukordadega kohaneda ja neid oma kasuks pöörata.
Lugu 2: Noormees pidi gümnaasiumis terve kooli ees kõne pidama. Mikrofoni taga seistes ja oma teksti ette kandes tekkis ühel hetkel olukord, kus ta pea oli mõtetest täiesti tühi ja ainuke selge mõte, mis peas oli, kõlas „Millest ma rääkima pidin?“
Kuivõrd ajataju esineja peas ja ajataju kuulajate peas on kas täiesti erinevat asja, siis tundus talle, et vaikus kestab tunde. Ühel hetkel mõtles ta, et pole mõtet edasi pingutada ja seega astus ta sammu mikrofonist eemale. Enne veel aga kuulis noormees, kuidas tema enda hääl kõlaritest ütleb „Persse küll!“
Järgmisena mõtles noormees „Oi ei! Nad ei pidanud ju seda kuulma!“. Kuidas aga reageerisid kuulajaid? Naersid. Noormees mõtles selle peal „Oh, naeravad. Kõik ei ole veel kadunud.“ Seega astus ta uuesti mikrofoni juurde, vabandas selle eest ja alustas uuesti. Hiljem tulid isegi õpetajad talle õlale patsutama ja ütlesid, et hästi päästetud kõne.
Niisiis: kui soovid oma esinemisoskuseid arendada, siis jäta meelde, et kui sa keerad mingisuguse käki kokku, siis viska enda kulul nalja ja kuulajad naeravad sinuga koos. Kui sa aga oled nagu Terminaator, kes kõiki külma pilguga jõllitab, siis ei anna me sulle mitte midagi andeks vaid põrnitseme sind samasuguse pilguga vastu.
Oled sa autokooli läbinud ja juhiload saanud? Kui oled, siis meenuta oma esimest õppesõitu, kus sind rooli lasti.
Kas mäletad seda segadust, mis sinu peas sel hetkel valitses. On ju autos rool ja käigukang ja siis veel mingid väiksemad kangid rooli taga. Ja lisaks veel manuaalkastiga auto puhul kolm pedaali, mis kõik teineteisega koostööd peavad tegema. Ühel hetkel üritasid sa koha pealt ära sõita, aga auto kippus esimestel kordadel välja surema, sest sidur sai liialt järsku lahti lastud. Brrr….
Novot, sellisel moel lubati sul mõnda aega õppeplatsi peal ringi tiirutada nii, et iga korraga lisati keerukamaid elemente (tõus, küljeboks jne.). Ühel hetkel olid sa endaga piisavalt rahul ja siis lasti sind autoga esimest korda linna peale, kus kõik see segadus algas uuesti… Pidid ju lisaks muudele asjadele linnasõidul vaatama teisi liiklejaid, märke ja veel sadat asja korraga.
Kas mäletad, kui närvis sa oma esimestel õppesõitudel olid? Mina küll mäletan…
Millega tegelevad kogenud autojuhid kui nad rooli taga on?
Tuleb tuttav ette? Juhul kui sul juhiload on, siis üsna kindlasti teed ka sina nii mõndagi neist loetelus olnud asjadest.
Mida sa ei tee? Sa ei mõtle enam paaniliselt sellistele asjadele nagu:
Kas tead, miks sa neile küsimustele enam ei mõtle ja suudad autoroolis olles mitme erineva asjaga tegeleda? Vastus on ju lihtne: sõltuvalt sinu kogemusest on sul kümneid (või sadu või tuhandeid) tunde sõidukogemust. Selle käigus oled sa kohanud kümneid (või sadu või tuhandeid) erinevaid liiklusolukordi ja see kõik on sind paremaks autojuhiks teinud. Noh… loodetavasti on.
Minu avaliku esinemise koolitustel küsitakse minu käest pidevalt: “Janek, kuidas sa nii rahulik oled ja pidevalt suudad näha, mis auditooriumis toimub?”. Ometigi kehtib siin ju täpselt sama asi, mis autojuhtimisegi puhul. See kõik on tulnud sadade esinemistundidega. Ehk teisisõnu: mida rohkem sa esined, seda rahulikum sa oled.
Olen kokku arvutanud, et vahemikus 2007-2018 olen ma ainuüksi esinemiskoolitusi teinud ca. 5000 tundi. Järelikult on mul piisavalt kogemust, et erinevatest esinemishirmuga seotud probleemidest üle olla ja oma mõtteid mõistlikul moel edasi anda.
Ega otseselt ei olegi. Selle eelneva loo ma rääkisin näitena, sest sarnaselt algaja autojuhiga on ka algaja esineja vähese kogemuse korral üsna närvis.
aastal tegin magistritöö, mille eesmärgiks oli uurida erinevaid esinemishirmuga seotud küsimusi. Üks asi, mida ma seal uurisin oli küsimus, et kuidas esinemise sagedus (st kogemus) ja esinemishirmu tase omavahel seotud on. Selleks aga, et esinemishirmu mõõta, tegin kõigepealt testi (James McCroskey PRSPA), mis selle taseme ära määras.
Võrreldes omavahel esinemise sageduse ja esinemishirmu taseme vahelisi seoseid tuli välja, et nende puhul, kes esinesid 1-2 korda nädalas oli esinemishirmu tase madal või keskmisest madalam tervelt 70,7% juhtudest. Keskmine tase selle grupi puhul esines 18,5% ning keskmisest kõrgem tase 4,7% vastanud inimeste korral. Kõrge esinemistaseme said selle grupi puhul vaid 6,1% vastanutest.
Nende puhul, kes esinesid 1-2 korda kuus olid tulemused järgmised: madal või keskmisest madalam esinemishirmu tase 52,2%; keskmine tase 17,4%; keskmisest kõrgem tase 6,4% ja kõrge tase 24%.
Paar korda kvartalis esinevate inimeste tulemused: madal või keskmisest madalam tase 28,5%; keskmine tase 24,2%; keskmisest kõrgem tase 8,8% ja kõrge tase 38,5% (N=35)
Paar korda aastas esineva grupi puhul tuli madal või keskmisest madalam esinemishirmu tase välja 18,3% juhtudest. Keskmine tase oli märgitud 15,4%, keskmisest kõrgem tase 14,4% ja kõrge tase 51,9% kordadest.
Nende, kes esinevad vähem kui paar korda aastas, tulemused olid järgnevad: madal või keskmisest madalam tase 7,8%, keskmine tase 17,2%; keskmisest kõrgem tase 17,2% ja kõrge esinemishirmu tase 57,8% (N=37).
Üks pilt räägib aga rohkem kui sada sõna, seega vaata all olevat pilti ja näed visuaalselt, kuidas esinemishirmu tase tõuseb vastavalt sellele, kuidas esinemiskogemus väheneb.
Mul on üks sugulane, kellel juhiload on juba umbes 9 aastat, aga peale autokooli lõpetamist ei ole ta mitte kordagi iseseisvalt autot juhtinud. Mõned kuud tagasi üritas ta korraks uuesti ja see šokeeris teda sama palju kui esimesed korrad autokoolis olles. Selgus, et võrreldes 9 aasta taguse ajaga ei olnud ta eriti parem ja kogemus oli tema jaoks “sama hull kui vanasti”.
Nii nagu juhiload ei tee kellestki korralikku autojuhti ei tee ka esinemisega seotud materjalidega tutvumine sinust head esinejat. Selleks, et esinemishirmuga tegeleda ja paremaks esinejaks saada, vajad sa esinemiskogemust. Ja seda saad sa ainult siis kui sa laval käid. Mida rohkem sa esined, seda rohkem puutud sa erinevate esinemisolukordadega kokku ja seda paremini oskad ühes või teises olukorras toime tulla.
Seega, järgmisel korral kui sinu ülemus küsib “Kes järgmisel nädalal vabatahtlikult meie ettevõtet ühe 20-minutilise kõnega tutvustada soovib?”, siis erinevalt teistest trügi sina kohe ette. Kui teistel on midagi viga ja vabatahtlikke lisaks sinule leidub veelgi, siis ära sellest hooli vaid trügi lavale.
Nüüd edasi: kui sa sealt lavalt maha tuled, siis mõtle enda jaoks läbi need asjad, mis läksid hästi ja mis sinu arvates halvasti läksid. Seejärel trügi järgmisel korral jälle lavale ja vigadest õppinuna tee asju paremini. Sellisel moel avastad sa peale kümnendat-kahekümnendat korda, et enamik sinu esinemishirmuga seotud muredest on üsna tahaplaanile jäänud.
Ja mis eriti äge – sinu kuulajatele meeldib see, mida sa laval teed.
Oled sa mõnikord mõelnud, mis on avaliku esinemise juures see asi, mida sa kõige rohkem pelgad? Tavaliselt, kui ma kellegi käest küsin, kas ta esinemist kardab, öeldakse ikka “jah”. Kui küsin edasi, mis on see, mida ta täpselt kardab, siis kehitatakse õlgu ja öeldakse “Noh…tervet seda värki!”
Hiljem, olles väheke aega järele mõelnud, tuuakse siiski välja hulk erinevaid põhjuseid ja üheks neist on “Ma kardan tähelepanu keskpunktis olla, kõik vaatavad mind ja see tekitab ebamugavust.”
Kui sa lähed palavikuga arsti juurde, siis hea arst ravib seda mis palavikku tekitab. Ta ei ravi sümptomit. Nii ka sina: kui sa suudad enda jaoks välja mõelda peamised põhjused, miks esinemine sinus ebamugavust tekitab, siis saad nendega ka oma mõtteviisi muutes tegeleda (vt ülevalt Moodus 1 ja Moodus 2). Nii et kui sa soovid oma esinemisoskusi arendada, siis pead ka esinemishirmuga suutma toime tulla.
Oled sa mõnikord mõelnud, mis on avaliku esinemise juures see asi, mida sa kõige rohkem pelgad? Tavaliselt, kui ma kellegi käest küsin, kas ta esinemist kardab, öeldakse ikka “jah”. Kui küsin edasi, mis on see, mida ta täpselt kardab, siis kehitatakse õlgu ja öeldakse “Noh…tervet seda värki!”
Mõtle, mis on hullem: kas see kui kuulajad sind vaatavad või see kui nad sind ei vaata? Ilmselt mõtled juba praegu isegi, et hullem on ju see kui sind ei jälgita- järelikult teed midagi valesti.
Tänasel päeval see, et keegi sulle üldse tähelepanu osutab, on üks suuremaid komplimente, mida sa oma kuulajatelt saada võid – ilmselt pakud sa neile veel piisavalt huvi, et mitte omade asjadega tegelema hakata.
See aga kui näed, et sa kuulajatele korda lähed, peaks hoopiski enesekindlust kasvatama. Pealegi- keda või mida nad siis kõnet pidades vaatama peaksid, eks? Juba tõsiasi, kui suudad sellel murele sedaviisi positiivselt läheneda, teeb sinust parema esineja.
See võib ju veel ühe kulunud klišeena kõlada, aga nii ta on – korralik ettevalmistus on edu alus ja kui sa selle arvelt aega kokku ei hoia, siis on edu saavutamine kindel. Mida korralikumalt sa ette valmistunud oled, seda suurem on tõenäosus, et esinemishirm sulle jalgu ei jää ja sa teed suurepärase esinemise. Lisaks: loe ülevalt peatükki selle kohta, miks sa oled oluliselt parem esineja kui sa ise arvad ennast olevat.
Selle asemel, et mõelda “Mis saab, kui ma ebaõnnestun?”, mõtle “Ma olen suurepäraselt ettevalmistanud, seega saan ma suurepäraselt hakkama!”
Kui sa tööl käid, siis saad ka palka. Esinemise mõttes tähendab see – kui sa ette valmistad, siis teed ka suurepärase esinemise. Seega, ära häälesta end negatiivsete mõtetega ebaõnnestumise lainele vaid mõtle positiivseid ja julgustavaid mõtteid. Vastasel korral kärsatad sa end läbi enne veel, kui lavalegi jõuad.
Kui soovid oma esinemisoskusi arendada, siis pea meeles, et igaüks, kes on esinejana midagi väärt, on kunagi elus ebaõnnestunud – ja tõenäoliselt mitte ainult üks kord. Mis aga eristab head esinejat kehvast, on julgus ja soov sellest ebaõnnestumisest õppida ning see kõik oma kasuks pöörata.
Väga vähesed suudavad silmas pidada seda, et ebaõnnestumine on väärtuslik negatiivne informatsioon, mis sind eesmärgile lähemale aitab. Ebaõnnestumine ei ole kunagi tagasiminek vaid vastupidi – see aitab sul edasi jõuda. Oluline on peale seda teha järgmine samm ja analüüsida, mis läks valesti ja mida sa järgmisel korral paremini teha saaksid. Seega- ole valmis ebaõnnestuma ja sellest õppima.
Vaata videost, mida arvab ebaõnnestumisest Nick Vujicic – mees, kes on sündinud ilma käte ja jalgadeta, kuid sellest hoolimata igal aastal tuhandeid inimesi üle maailma inspireerida suudab.
Kui sa tunned muret selle üle, mida sinust arvatakse, siis keskendud sa valele asjale. Tunne muret hoopis selle üle, mida sinu esinemisest arvatakse, sest see on oluline. Kedagi ei huvita, kas ja millist riietust sa kannad (kui see just sinu sõnumilt tähelepanu kõrvale ei vii ja see on juba sinu vale ettevalmistuse tõttu), kas sa oled pikk või lühike, paks või peenike.
Kuulajaid huvitab eelkõige see, millist kasu nad sinu esinemisest saavad. Ja kui sa vähegi oled võtnud vaevaks auditooriumi vajadusi analüüsida, siis oskad sa neile ka seda kasu pakkuda.
Oled sa juhtunud mõnikord oma head sõpra või tuttavat esinemas nägema? Ja kas on juhtunud, et tema esinemine on olnud täielik jama? Sa oled istunud tund aega seal saalis ja sul on olnud igav, sa oled oma aega kulutanud ja erilist kasu ei ole saanud. Mida sa oma sõbrast arvad? Sa arvad, et “Ta on mu sõber ikka edasi, aga see esinemine oli täielik jama!”.
Pane nüüd tähele, mille üle sa arvamust avaldasid – arvamus esinemise kvaliteedi, mitte inimese isiku kohta on oluline. Aga seda saad sa hea ettevalmistusega kontrollida.
Aga mida sa ise endast arvad?
Küsimus “Mida nad minust arvavad” on juba ka selles suhtes valest otsast alustav, et kõigepealt pead sa endale selgeks tegema, mida sa ise endast arvad. Kui sa ise endasse ei usu ja oled ebakindel, siis on selge, et see paistab esinemisel välja. Enamik esinemishirmu põhjuseid on tegelikult hea ettevalmistuse ja positiivse mõtlemisega kõrvaldatavad.
“Ära tunne muret selle üle, mida teised inimsed sinust arvavad. nad on liialt hõivatud murest selle üle, mida sina neist arvad” – Murphy seadus
Mõne esineja jaoks on liiga palju sada kuulajat, mõne jaoks piisab ka viiest inimesest. Kui sul on mure, et „neid on seal nii palju“, siis kaks nippi, mida kasutada soovitan:
Lisaks pea meeles seda, et suure rahvahulga puhul ei saa inimesed täpselt aru, kellele sa otsa vaatad. Kui vaatad 12. reas olevale toredale daamile otsa, siis 20 inimest sealtsamast tsoonist arvavad, et sa neid silmitsed. Seega leia suure rahvahulga puhul igast tsoonist mõned positiivse hoiakuga kuulajad, keda sellistel puhkudel kasutada.
Avalik esinemine on nagu iga teinegi eluvaldkond, see tähendab, et enne kui tulemused heaks lähevad, tulev veidi endaga tööd teha. Edu saavutamine on sinu enda käes ja mida rohkem vaeva sa näed, seda paremad on ka tulemused. Kui sa lased ennast enda (või teiste) ebaõnnestumisest häirida, siis oled sa juba valel teel.
Seega võta siin artiklis nimetatud kuus moodust, kuidas oma esinemisoskusi arendada juba täna kasutusele ja kui sa seda teed, siis näed juba üsna pea oma edu vilju.
