"Hakka rääkima, et ma sind näeksin!"

                                           Sokrates (u.470-399 e.Kr.), filosoof

Olen sattunud esitlustele või koolitustele, kus kuulajad (ka mina) ei pane oma käesolevate tegemiste (teiste osalejatega vestlemine, arvutiga toimetamine jms) tõttu isegi tähele, et vahepeal on loeng või esinemine alanud? Umbes kümnendal minutil on mind tavaliselt pinginaabri küünarnukk tabanud ja ta on öelnud: "Kuule, tundub, et ta on juba teemaarenduse juures...". Siinkohal võiks  jus küsida, et mis selles siis ometigi halba on? Nii mõndagi...

Pea meeles, et:

• Sissejuhatus peab püüdma tähelepanu. Ükskõik, kuidas Sa seda ka teed- peaasi, et see on seotud räägitava teemaga, publikuga, Sinuga ning positiivse õhkkonna loomisega.

• Oluline sissejuhatuse käigus luua sümpaatiasuhe Sinu ja publiku vahel.

• Sissejuhatuse käigus anna publikule teada, kes Sa oled ja miks Sa seda kõnet pead. Kõikidel kuulajatel tiksub peas alateadlik küsimus: "Millist kasu mina sinu esinemisest saan?", seega anna sellele küsimusele ka juba kohe alguses vastus.  

• Sissejuhatuse käigus kirjelda, millest Sa räägid ning anna ülevaade oma ettekande struktuurist- kui kaua, millised teemad, millal on pausid, millal on esitluse lõpp.

• Sissejuhatuse maht peaks olema 10-15% sinu ettekandest.

• Sissejuhatus kirjuta valmis viimasena, sest ainult siis tead, mida Sa õigupoolest sisse juhatad. Sel viisil väldid ka seda, et ei luba oma sissejuhatusega midagi sellist, mida Sinu kõne tegelikult ei sisaldagi.

• Tähelepanu äratajatena võid muuhulgas kasutada nalja, küsimust publikule, mõistatust, jutustust, joonistust tahvlile, paugutajaid, video- või audioklippi jms.  Tähelepanuäratajana või tegelikult kõike, mis pähe tuleb, pidades meeles, et senikaua, kuni need Sinu teema- ja eesmärgiga kooskõlas on, toimivad need õiges kohas ja hästi läbimõeldult kindlasti.